Featured

Võimestades õpetajat

Alanud on 2019. ja 2020. aasta õpirändeperiood. Oleme seekord oma projekti laiemaks eesmärgiks seadnud õpetaja võimestamise (empowering teacher).

Sinu ees on Tallinna Nõmme Põhikooli õpirände blogi, mille kollektiivne autor oled Sina, õpirändaja! Kõik Sinu tegevused, pildid huvitavatest kohtadest, teekaaslastest – nähtust ja kogetust, proovi talletada siia.

Blogi on peetud alates 2017. aasta suvest ja siia on jõudnud lisaks õpirännukirjadele ka mõned Ersamus+ projekti välised reisikirjad.  Koostöö, üksteiselt õppimine, kogemuste vahetamine, aktiivne tagasiside ja kogetu julge katsetamine – see ongi võimestamine!

Ole siis julge nii selle blogi sisu, tehniliste nüansside kui ka kujunduse paremaks muutmisel. Kutsu ka oma sõpru enda tegemisi jälgima!

Olgem siis Euroopa saadikud Eesti hariduse võimestamisel!

Head lugemist ja kommenteerimist blogi külalistele!

Liivatorm

Tenerifelt lahkumine osutus ootamatult  keeruliseks. Sahhaaralt saabus tugev liivatorm, mis muutis kogu saare elu. Kõik ümbrus muutus korrapealt pruuniks, torm lõhkus puid ja viis kaasa majakatuseid. Lennuliiklus oli tugevalt häiritud. Mina sain pärast viietunnilist ootamist siiski Helsingisse, aga osa grupist jõudis koju alles kolme päeva pärast, sest lennukid lihtsalt ei saanud õhku tõusta. Kogemus seegi.

Vaade hotelli kanast enne tormi.
Vaade samast aknast tormi ajal.

Kokkuvõtvalt/Rita

Selge, et olin sattunud kursusele, mida polnud mõelnud ega soovinud. Ja mitte ainult mina.  Meie rühma sakslased olid  end kirja pannud draamakoolitusele, aga jõudsid samuti kriitilise mõtlemise kursusele teadmisega et  “its almost the same”. Hariv, õpetlik ja huvitav oli see nädal sellegipoolest.

On hea olla osaline ERASMUS+ ettevõtmistes, teha ühisprojekte, grupitöid, kohtuda paljude riikide õpetajatega, pidada lõbusaid vahetunnivestlusi, kuulata kolleegide kogemusi.

Palju infot kliimasoojenemise  teemal. Kas ja kui palju inimene suudab muutusi mõjutada? Kasutan vähem autot? Ei lenda lennukiga? Lõpetan lihasöömise? Kaugelt mõjukaim vahend kliimasoojenemisega võitlemisel on tegelikult järeltulijate arv. Saa üks laps vähem!

Kriitilisest mõtlemisest. Palju selgemaks sai pilt sellest, millised eelarvamused takistavad meil asju selgesti nägemast, kuidas argumenteerida, analüüsida, hinnata.

Meie õpetajad olid rõõmsad, entusiastlikud ning pädevad omal alal. Vahel kippus teema käsitlus küll  loenguks kujunema ning see ei innustanud alati kaasa mõtlema, ei pidanud pidevalt valvel ja valmis olema oma arvamust ütlema ja mõtteid selgitama.

Tenerife kaunis loodus.

Kuidas statistika võib valetada?

Kas statistika võib valetada?  Disraeli olla öelnud, et on olemas kolme sorti valet: vale, neetud vale ja statistika.

Terve hommikupooliku lahendasime rühmatööna ülesandeid leidmaks valeandmeid ja petukaupa esitatud andmetes: valimiskampaaniad, kuritegevus Miamis, olukord ravimitööstuses, kaupade hinnad, rinnalaste suremus jms. Andmete visualiseerimise eesmärk on küll muuta statistika tavainimesele mõistetavamaks kasutades aina rohkem jooniseid, ja graafikuid oma ideede selgitamiseks, kuid paraku on need aina rohkem täis moonutusi ja valet. Meie ülesanne oli leida üles ķõik petuskeemid ja manipulatsioonid.

Õnneks sattusin ühte rühma eluaegse matemaatikaõpetajaga Leedust, kes lahendas kòik need mulle keerulised loogikaülesanded mängleva kergusega. Paraku ei osanud ei tema ega ka kolmas meie grupi liige, koolidirektor Kaunasest, sugugi inglise keelt. Seega sattusin tõlgirolli. Ingliskeelsed ülesanded vene keelde ja pàrast jälle inglise keelde tagasi. Ei saa kahjuks öelda, et oleksin sellega liiga hästi toime tulnud,  neil teemadel kaasarääkimine nõuab hoopis teistsugust sõnavara. Aga lahendatud need ülesanded said.

Ja tõsi ta on. Statistika on küll teaduse töövahend, kuid temasse tuleks suhtuda ettevaatlikult ja targalt, sest peidab endas sageli moonutusi ja valet , et sõnumit esitajale paremas valguses näidata.

Meie lektorid pole mitte kooliinimesed, vaid noored teadlased, kes võtnud südameasjaks  koputada meie südametunnistusele globaalse kliimasoojenemise asjus ja õpetada meid ära tundma valesid, pettusi, manipulatsioone meedias neil teemadel. Nad teevad seda entusiastlikult ja kirglikult.

Meie õpetajad
La Laguna ülikool

Matemaatik Limassolis

Maandusin Küprose saarel 16. veebruari õhtul ja olin juba siis õnnelik, et koolitust varaemaks kuupäevaks seadnud ei olnud – õues oli külm! Esmamulje osutus õnneks siiski petlikuks ja päevasel ajal sai lühikeste varukatega ringi käia. Turisti templi sain muidugi otsemaid otsaette, sest kohaliku olid sulejopedes. Ja põhjusega – suveniiriks sain kaasa köha. Lennujaamades tähendas see aga, et COVID-19 hirmus sain teistelt isikliku ruumi eestlasele kohasena 3+ meetrit.

Esmaspäeva hommikul võtsin sammud ShipCon peakontorisse ja kuna nende Facebooki lehel oli koolituse alguseks märgitud 9.30, siis ei olnud ma 15 minutit enne ürituse algust veel väga mures, et ukse taga ainsa ootajana seisin. 9.20 ilmus kohale esimene asjaajaja ja häirekellad hakkasid tööle – tal polnud aimugi, kes ma olin. Ilmnes, et kuigi olin koolitusele ilusasti registreerinud ja seda kinnitava ekirja ka saanud, siis kuna ma kinnitusele veelkord kinnitavat kirja polnud saatnud, ei olnud ma tegelikult registreeritute hulgas.

Kiirelt hakati mind rahustama, et kõik on korras ja arve saadetakse tagant järgi. Kuna ma aga ka infomeili polnud saanu, siis ei teadnud ma, et koolituse tegelik asukoht oli linna teises otsas. Kiirelt hankisime mulle takso ja esimesel päeval hilinesin tundi vaid 40 minutit. See aga tähendas, et hoolsalt valitud hotell oli tegelikult valel pool linna. Olgu jumal ja haridusministeerium tänatud päevarahade eest, sest terve nädala olin kooli sunnitud sõitma taksoga (kohalik ühistranspordisüsteem on naljanumber).

Koolitusel oli meid kokku 13 ja suurem jagu osalejaid olid erinevate ülikoolide töötajad. Erinev kultuuritaust ei takistanud aga kedagi ja esimese päeva lõpuks julges koolitaja Angela meiega juba päris vahvaid „ice beaker“-eid teha. Tegemist on siis mängudega, mille eesmärk on inimesi teineteisele tutvustada ja neid sotsialiseeruma panna.

Mind juba viimased poolteist nädalat kummitanud mõte, mis käidi välja koolituse esimesel päeval: laias laastus on olemas kolm erinevat õpistiili – visuaalne, kineetiline ja auditiivne. Minu isiklikud kogemused on aga õpetajatega, kes kõige enam toetavad just visuaalse õppija õppeprotsessi (tekstid, joonised, tabelid, graafikud), veidi häbi on tunnistada, aga just seda olen ka mina teinud. Nõrgemad õpitulemused ei pruugi aga üldse õpilase enda teha olla, võib olla on tegemist kineetilist või auditiivset õpistiili toetavat õpet vajava lapsega. Kuna aga põhikoolis ei tea lapsed isegi, mida nad materjali edukaks omandamiseks tegema peavad, siis on just õpetaja töö neile erinevaid õppemeetodeid õpetada. Märksõnu ja soovitusi erinevatele õpistiilidele leiab näiteks SIIT.

Loomulikult olen ma erinevatest õpistiilidest ka ülikoolis õppinud, aga mitte kunagi varem pole ma näinud selles probleemi. Siit aga kurb järeldus – kui mul on klassis 25 last ja HEV kordinaator ootab minult tööd vähemalt kolmel erineval tasemel (nõrgad, keskmised ja tugevad) ning erinevaid õpistiile on kah kolm (visuaalne, kineetiline ja auditiivne), siis kokku peaks mind klassis olema üheksa.

Kuna koolipäevad lõppesid juba kell pool kaks, siis pea iga pärastlõuna veetsin linna peal ringi trallides. Saksamaalt pärit kursakaaslane Claudia oli endale lennujaamast ka auto rentinud ja koos üritasime kohalikus hullus liikluses ellu jääda – Küprosel sõidetakse vasakul pool teed ja sealsed autojuhid on hullud!

Tänu Claudia pealehakkamisele sain näha ka Ühendkuningriikide sõjaväebaase (väljapoolt, muidugi) ja soolajärve, mis on tuntud suure flamingopopulatsiooni poolest. Mina nägin kauguses küll mingit sorti linnuparve, aga roosad nad küll ei olnud.

Traditsioonidele kohasena külastasin teisipäeval kohaliku loomaaeda ja pidin pettuma. Silmnähtavalt ei toeta neid riik nii, nagu meie loomaaeda – kogu platsi peal oli paarkümmend puuri ja igas puuris umbes 4-5 erinevat rohusööjat. Karnivooridest olid esindatud vaid krokodill ja mõned maod, eks need võtavad vähe ressursse.

Tänavatel oli aga näha kordades rohkem loomi kui loomaaias. Täpsemalt siis kasse. Umbes 320 aastat enne Kristust oli küprosel suured probleemid madude populatsiooniga. Selle tõttu toodigi Egiptusest ja Palestiinast suurel hulgal kiisusid kes kohalikele roomajatele üks-null tegid. Nende samade loomade sihvaka kehaga järglasi leiab tänapäevalgi tervelt saarelt, seejuures toetab riik nende ravimist, kastreerimist ja isegi adopteerimist välisriikidesse.

Kahjuks on umbes kolmandik Limassoli linna majadest üsna räämas ja seda mitte piirkonniti, vaid imeilusate majadega vaheldumisi. Nüüdseks umbes 50 aastat kestnud sõda Kreeka ja Türgi vahel tähendab seda, et majad, mis enne kuulusid kohalikele türklastele, on maha jäätud – Küprose riik pagendas türklased oma aladelt ning varad külmutati. Maju ei tohi müüa ega kinkida, türklased ise tohivad küll riiki külastada, aga mitte ööseks jääda. Vaen küproslaste ja türklaste vahel on aga visa lahtuma – Angela oskas rääkida, et tema lapselapsele oli koolist külge jäänud suhtumine “ainus hea türklane on surnud türklane”.

Imeilusa loodusega oli võimalik tutvuda ekskusioonidede käigus ning mina valisin neist ühe. Viie tunni jooksul sõidutati meid vaatama Trimiklini, viinamarjaistandust ja Omodos küla. Esimene vahepeatus tehti ka Millomeri kose juures. Kuna kohalike jaoks oli tegemist siiski talveperioodiga, siis enamus “turistikaid” oli suletud ja loodus siiski magas. Kui alguses eeldasin, et näen midagi sarnast kesk-itaaliale siis eksisin rängalt. Küprose saar on ülimalt mägine ja pinnas kivine. Autoteed looklesid pikki mägede nõlvasid justkui Šveitsis ja imeliste vaadetega külades puhus külm tuul.

Õuesõppepäev La Libelulas

Eilse päeva lõpul üllatati meid ķõiki teatega, et järgmine õppepäev toimub saare teises servas La Libelula permakultuuri aias. ÕUESÕPE!

Permakultuurist ei tea ma õieti kuigi palju. Umbes nii, et nimi tuleneb sõnast permanentne, kõik, mis looduselt saad, tuleb tagasi anda. Selline elamise ja toimetamise viis, mis jäljendab looduses toimuvat. Pidev ringlus ja jätkumine.

Kuidas sinna Libelulasse saada? Tuleb üles leida bussijaam, vajalikud bussinumbrid, kellaajad, uurida , kust pileti saad ja muudkui sõida. Iseenesest mitte midagi keerulist. Probleem ainult selles, et üksķõik, kellelt küsid, ainult naeratab ja vangutab pead.Enamik inimesi ei räägi inglise keelt. Õpetaja Clara seletas, et Hispaanias on esimeseks võõrkeeleks kohalik keel, näiteks katalaani või valencia vms. Ja inglise või saksa keel tuleb alles pärast seda. Suurest isamaaarmastusest. Vähese tunniarvuga. Mulle meenus kohe meie korvpallur Karl, kes Hispaaniasse mängima suundus ja õppis terve aasta katalaanikeelses koolis midagi mõikamata.

Meie permakultuuri aed osutus väga toredaks. 1,5 ha metsikut maad. Taimed istutatakse  maha mingis kindlas süsteemis, ringikujuliselt, mantratena ja seal nad siis kasvavad, nagu tahavad. Keegi neid ei sega. Kui mingi puu peaks tahtma ka seal kasvama hakata, siis lastakse tal seal olla ja uued taimed viiakse mujale.Töötamine koos loodusega, mitte looduse vastu, seletas perenaine, kes ise kõrgelt haritud bioloog ja kes korraldas meile pika ringkäigu oma aias.

Aia juurde on püstitatud varjualune kõikvõimalikust käepärasest materjalist, enamasti ikka looduslikust. Ja aia taha kaugemale WC või tualett või kemmerg  või kuidas iganes seda nimetama peaks. Ka selle toimetuse juures kehtisid kindlad reeglid, mida ja kuidas ja kuhu tegema peab. Et kõik vajalik jõuaks ikka loodusesse tagasi.

Varjualuses pakuti meile suurepärane veganlõuna, neljakàiguline, ķõik omast aiast. Salatid, redised, mahlad, peedid, kõrvitsasupp, omaķüpsetatud leib, mingi tangupuder jms. Lõppes koogiga. Suurepärane.

Päeva teine pool läks teoreetilisemaks. Istusime õues erinevatel logisevatel pinkidel ja arutasime, mida teame või arvame globaalsest kliimasoojenemisest. Ikka kriitilise mõtlemise valguses. Aga see on juba pikem jutt.

libelula aed
Permakultuuri aed

la libelulas
Õuesõppetund

la libelulas lõunasöök
Lõunasöök

la libelula
Permakultuuri juurde kuulub ka vastav tualett

Tere Tenerifelt

Päeva võrra targemana tuleb kohe hakata vigade parandusi tegema. Meie linna nimi on veelgi pikem kui kirja panin. Õige on seega San Cristobal de La Laguna. Ja ülikoolilinnaks peetakse teda vist ķüll täie õigusega, sest nàgin ära ka peahoone, mis on erakordselt imposantne ja uhke ehitis, mille juurde viivad suured-laiad trepid ja mille ümber kasvavad kõrged palmid. Ilmselt see meie fakulteet on lihtsalt ajale veidi jalgu jäänud.

Ja nüüd siis kriitilisest mõtlemisest, mida peetakse tànapäeval üheks võtmeoskuseks, mille omandamine võimaldab hästi toime tulla erinevates elusituatsioonides. Igapäevaelus tähendab see lihtsalt info (argumentide, vàidete jms) hindamist. Reklaam, meedia annavad pidevalt infot, milles peaks kahtlema. Kuidas tunda ära tunda demagoogiavõtted?

Võtmesõnad: Õpi kahtlema! Õpeta küsima MIKS! Luba õppijal eksida! Kasuta metafoore. Koolides kasutusel enamasti üsna traditsiooniline motlemisviis, kriitilise mõtlemise õpetamisel õige meetod on ärgitada loovust, aktiivsust, avatust.

Miks siis õpetaja seda ei tee? Vastused üksmeelsed. Aega ei jää, tuleb jälgida õppekava, programm liiga tihe.

Praktika pool, mis mõeldud kõige eelneva ilmestamiseks, oli vàga lõbus ja õpetlik. Mängisime veega, kirjaklambritega jms ning kõik said aru, mis asja mõte.

Rita Tenerifel San Cristobal La Lagunas 17.-21. Veebruar 2020

Linna nimi kõlab nagu luuletus. Olen Tenerife põhjapoolsel küljel vanas ülikoolilinnas, sisemaal. Rannikuäärsetes asulates pidada soojem olema, aga siin ka vãga mõnus Tallinnaga võrreldes.

Olin valinud endale kursuse teemal  Early school leaving, aga hiljem tekkis mitmeid segadusi. Küll pidi kursus sootuks ära jääma, küll vahetatama teisega. Lõpuks korraldati kursus pealkirjaga Training critical Thinking through active learning,  mille sisu pidi pooles ulatuses kattuma  mu eelmise valikuga.

Siin ma siis nüüd olen. Ja veel 14 inimest. Suur grupp, 15 õpilast, 3 õpetajat. Kõige rohkem leedulasi, siis neli sakslast, paar lätlast, üks soomlane, üks itaallane, sloveenlane ja mina. Kambas ainult űks mees, koolidirektor Leedust, kes ei mõista sõnagi inglise keelt.

Meie koolimaja st õieti ju ülikoolimaja haridusfakulteet näeb üsna nukker välja. Pikk tumedates toonides koridor mürksiniste ustega, meie ukse peal kiri, et Makarenko nimeline. Auditoorium ka vanavõitu, pruunid värvid ja palju kõikvõimalikku kolu. Inimesed seevastu erksad ja rõòmsad. Eriti meie kolm noort õpetajat: Anca, Clara ja Alex. Oleme valmis õppima.