Viinist Bratislavasse jõudes avastasin end äkki oma lapsepõlves… Samasugused räämas viiekordsed paneelmajad, bussijaama söökla, lõhnad, tuimade nägudega piletimüügiprouad oma klaaskapis tülpinult tööd tegemas… Vanalinnast, Bratislava lossist ja jõest sõitsin ainult bussiga mööda, kuigi sealt oleks saanud teistpidise nostalgiadoosi – mõned aastad tagasi külastasin Bratislavat oma ansambliga, mängisime siin festivalil ja saime näha kohalike kontserdikorraldajate äärmist külalislahkust ja hoolitsust. Öömaja oli meil tookord jõel ulpival laeval ja lossimägedes kondamine on väga värvikalt meeles.
Nüüd aga istun munakollasevärvi, konditsioneeritud, wifi ja tasuta kohviga bussis ja alustan sõitu Nitrasse, kusjuures maksan oma ca tunnise sõidu eest 3.50. /Kadi
NÕMME PÕHIKOOLI RÄNDEBLOGI 