Vahetult enne teist kevadist vaheaega võttis üks hirmus õpetaja kätte ja jättis vaese eesti keele õpetaja Liina matemaatika tundide eest vastutama selleks, et ise sooja Itaalia päikese all targemaks saada. See hirmus õpetaja olin loomulikult mina.
Peale vahepeatust Frankfurdis jõudsingi Firenze lennujaama ja.. eksisin ära. Kui esialgne plaan lubas mul ööbimiskohani jõuda umbes tunniga, siis kokkuvõttes läks mul tegelikult kaks ja pool tundi. Kohalik ühistrantsport ei hiilga just punktuaalsusega.
Nii, nagu sügisel Barcelonas, ööbisin ka see kord kohaliku perekonna juures. Pereema ristisin hellitavalt Proua Krapsakaks. Mida kõike see daam minu heaks ära ei teinud – saatis mind esimesel koolituspäeval koolini; organiseeris mulle ühistrantspordipiletid; jagas ravimeid ja külmakotti, kui kolmapäeval jalg valutama hakkas; vedas mind linna peale jalutama ja gelatot sööma; pakkus mulle laupäeva hommikul kell 7 hommikusööki (tavaliselt ei liiguta ükski endast lugu pidav itaallane ennast enne kella kaheksat). Ka ööbimistingimused olid võrreldes sügisega kõvasti mugavamad.
Nii, nagu koolituse “Classroom Management Solutions for Teachers: new methodologies, effective motivation, cooperation and evaluation strategies” nimi ütleb, tegelesime nädala jooksul erinevat õppevormide (peamsielt õpilaskesksed), õpilaste motiveerimisvõimaluste ning hindamise-tagasiside andmise võimalustega. Just esimene teema oli ka minu jaoks kõige huvitavam – lähemalt vaatasime pööratud klassiruumi põhimõtteid ja projekiõpet. Paaristööna paluti ka meil ühe meetodiga ülesanne luua. Minu ning ühe poola ilukirjanduse õpetaja tööks sai projekt “Helkurite populariseerimine koolis”: õpilased peaksid rühmatöödena uurima helkurite kasutamise vajadust ja vastavat statistikat; küsitlema kaasõpilasi helkurite kasutamise kohta; varustama kooli helkuriteemaliste plakatitega; kutsuma kooli näiteks politseinike liiklusohutuse teemadel esinema; koguma annetusi ja leidma sponsoreid loomaks helkuripuu. Iseenesest oleks see ju hea idee kellegi loovtööks. Kui sügisel kogu asi ära korraldada, siis kevadel, enne töö esitamist, võiks teha ka teisegi küsitluse vaatamaks, kas helkurite populariseerimisel koolis ka pikaajalisem mõju on.
Veidi igavam pool koolitusest oli minu jaoks erinevate hindamisviiside teema. Põhjus selleks on lihtne, vastupidiselt Eestile ja Soomele, on nutiseadmete kasutamine ülejäänud euroopa koolides küllaltki tagasihoidlik ning sellisest äppist, nagu Kahoot, pole nad väga palju kuulnud. Saime aga proovida ka hoopis teist keskkonda nimega Plickers, kus õpilastel endal pole vastuste andmiseks nutiseadmeid üldse vaja – enne tunni algust prindib õpetaja igale õpilasele QR koodile sarnase pildi (vt näidet allpool) ning vastavalt valitud vastusele peavad õpilased pilti siis õiget pidi üleval hoidma, õpetaja skännib oma telefoni kaameraga vastused sisse ja kohe saabki kogu klass tagasisidet. Ainus, kellel peab internetiühenduse ja vastava äppiga nutitelefon või tahvelarvuti olema, on õpetaja. Eriti mugav on see, et õpilaste vastuseid annab sisse skännida distantsilt, mitte ei pea iga lapse nina alla seisma minema.
Koolituse raames tutvusime ka edmodo.com keskkonnaga. See on justkui facebook kooli jaoks – õpetajad saavad luua klassi gruppe, kus siis oma õpilastega õppemateriale jagada. Ka meie kursusele lõi juhendaja Jakopo rühma ning jagas siis selle kaudu erinevaid linke. Nii, nagu meie peaksime andma õpilastele vahest-harva valikuvõimalusi, kui asi puudutab nende haridust, anti ka meile võimalus valida grupile nimi. Erinevate nimede vahel tehti hääletus ning võitis “european super women – ESW”, kõik 13 osalejat olid nimelt naisterahvad.
Kui ignoreerida minu valutavat jalga, mis kolmapäeva hommikust saadik keeldus koostööst, oli reisi puhkuse pool fantastiline. Teisipäeval ja neljapäeval viidi Europass kooli poolt läbi linnasisesed ekskursioonid giididega. Tutvustati nii tuntud kui tundmatuid vaatamisväärsusi ja korduvalt kahetsesin, et omal ajal ajaloo tunnis kõrvaliste asjadega tegelesin. Reedel käisin omaalgatuslikult ka Pisa linnas kurikuulsat torni vaatamas, oli tõesti viltu. Pisa linn, võrreldes Firenzega, midagi erilist aga ei ole. Laupäeval oli meile tellitud bussiekskursioon Toscana maakonnas. Külastasime San Gimignano’t ning Monteriggioni külakesi, sõime lõunat kohalikus veiniistanduses ja lõpetasime päeva Siena linnas.
NÕMME PÕHIKOOLI RÄNDEBLOGI 
Täna, Gerli. Paistab, et oli tegevust ja midagi kõrva taha panna. Hea, et tagasi oled.
MeeldibMeeldib