Igal hommikul me sünnime uuesti. Mida me teeme täna, on kõige tähtsam./Budda/
Mulle väga meeldib õhkkond meie Europassi kontoris. Kõik hommikud algavad sekretärineiu entusialistliku ja hääleka tervitusega. Ta lausa hõiskab oma “buongiorno” sellise energiapahvakuga, et lausa võpatad. Esimesel hommikul mulle suisa tundus, et just mina olen see ammuoodatud ja palavalt armastatud külaline, kes lõpuks ometi saabus Europassi kontorisse, aga ruttu sai selgeks, et buongiornod kõlasid sama kilkega kõigile.
Õpetaja Davidelt on vaja õppida kuulamist. Ta jälgib iga sõna erilise tähelepanuga, vaatab toetavalt ja naeratades otsa ning kõnelejal tekib tunne, et su suust pudeneb aiva kuldmune.
Ja muidugi rühmakaaslased! Kohe esimesel päeval tekkis tore kontakt. Koolitust võeti väga tõsiselt, aga naerda sai hullult palju. Ka pärastlõunase aja veetsime sageli koos, nii linnatuurid, muuseumid-kirikud kui pastahetked. Päevad lõppesid enamasti ühise õhtusöögiga. Ning eks ole ju vahetunnijutud enamasti sama harivad. Et Austrias algab koolipäev 7.40. Et Portugalis õpetaja palk suureneb vastavuses töötatud aastatega. Kuidas korraldatud koolielu erivajadustega laste koolis Austrias) Milline on õpetajate ühiskondlik positsioon ühes või teises riigis?
Päristundides oli täna teemaks kuus põhiemotsiooni, aga neid uuesti üle rääkima ei hakka, sest nii Katri kui Gerli on sama koolituse läbi teinud ja pildid-slaididki täpselt samad. Keda ikkagi huvitab, võib vaadata nende blogidest. Emotsionaalsest intelligentsist ka.
NÕMME PÕHIKOOLI RÄNDEBLOGI 