Firenze viib 21. sajandisse ehk õppetunnid õpetajale ehk mõned väga olulised mõtted, ilma milleta ei saa elada

Tere kõigile!

Öeldakse, et hea koolitunni või koolituse puhul on tähtis, et oleks kas või üks asi, mida õppija on õppinud. Ma siis mõtlesin, et panen kirja, mida ma õppinud olen. Või vähemalt tähele pannud, seda kas ma midagi õppisin saab hiljem näha.

Esiteks, see ei ole midagi, mida ma nüüd õppisin, aga ühel õpetajal on koolitusel hea tõdeda, et: “Jajah, ma juba teadsin seda küll, aga ma kordan üle, nii saan aru, et ma ikka asjast tean.” Nii ka mina. Mõte on selles, et õpib see, kes kaasa räägib. Päris mitmel korral kui olen saanud endale mõne mõtte, märksõna vm olulise tähelepaneku kirja panna, on sellele eelnenud tiraad, mille olen pidanud kogu grupile, ja mõistagi mõnel väga olulisel teemal, sest ilma minu kommentaari ja input-ita ei saaks grupp rahulikult ju edasi õppida.

Näiteks. Arutlesime teemal, kas ja kui palju on oluline ikka seda positiivset tagasisidet anda. Minu peas just hulganisti mõtteid ei olnud, aga pidasin siiski vajalikuks suu lahti teha ja oma panuse anda. Nimelt, juuni lõpu ja lõviosa juulit veetsin Londonis CELTA koolitusel, mille endale ise organiseerisin ja mille eest sain Kaialt noomida, et ma peaksin puhkuse ajal vähem aju kasutama. Igatahes, panin praeguse ja CELTA koolituse mõtted kokku ja sain tulemuseks taolise: CELTA-l saime iga päev oma TP-le (teaching practice) tagasisidet vormis *above standard: tähelepanekud, mis olid eriliselt hästi tehtud ja siis *action point-id: teemad, mida järgmises TP.-s tuleb arendada. Nüüd lõi minul lambike põlema: mis oleks kui kasutaks seda õpilaste peal? Teeks neile vihiku, kuhu saab iga koolinädala kohta kirjutada a) õpilane oma abive standard ja action pointid ja siis õpetaja lisab sinna infot juurde.

Ma tean küll, mis te mõtlete, et see tekitab liiga palju tööd? Tõsi ta on, aga mina ise saan seda kasutada ja loodan, et toimib hästi, küsige detsembris uuesti selle kohta ja vaatame, mis näo ma teen.

Edasi. Rääkisime intelligentsusest. See on teema, mis mind kohe sütitab, sest see on väga oluline ja siin tuleb mõista paari oluölist aspekti. Siinkohal tahan tänada oma perekonda ja sõpru selle imelise Oscari võitmise eest – ei, ei, oota, see pole õige … Tegelikult tahan tänada Endrikut, kes tuletas mulle kevadisel koolituspäeval meelde Carol Dwecki ja tema raamatut “Mindset” – küll on hea, et ma selle Londonis raamatupoest leidsin! Vahemärkus: mulle ei meeldi digiraamatut lugeda. Teema juurde tagasi tulles ütleb Carol Dweck – ja paljud teadlased ning asjapulgad peale tema -, et intelligentsus ei ole fikseeritud kogum, vaid võimekus, mida saab arendada. Andsin selle info edasi ka oma õppegrupis ja minule eelnevalt ja järgnevalt väljendas sama mõtet 5 erinevat inimest. Kui vahva kui on õpetajad, kes usuvad, et lapse intelligentsust saab arendada! Dweck ütleb, et mõtteviisi on kahesugust: fixed (fikseeritud) ja growth (kasvule suunatud). Inimesed, kellel on growth mindset võtavad positsiooni, et alati ei pea kõik täiuslikult välja tulema ja juhul kui ei tule, siis nad ei ole läbi kukkunud. Vastupidi, nad on andnud endast parima ja see teeb nad edukaks. Mitte edu ise pole lõppeesmärk, vaid proovida, pingutada, õppida kogemusest ja edasi minna.

Võib arvata, et me ainult tähtsaid ja ülepeakaela suuremaid-kui-elu teemasid arutasimegi koolitusel, aga ei. Me tegime näputööd ka. Nimelt, tutvustas meie koolitaja, Iaco(po) meile ed.ted.com videotunni loomise tööriista. Ma pean ütlema, et see täitsa meeldis mulle: saan võtta meelepärase video, nt YouTube-ist ja selle ümber tunni luua, koostades küsimused ja aruteluteemad jne. Kel on huvi, võin juhendada, kuidas seda teha. Neile, kes sellel koolitusel käinud on ja juba teavad: äge, eks!?

Tänaseks veel viimane mõte. Teisipäev algas kõva pauguga (tegelikult mitte, aga kujutame ette, et käis kõva kõmakas): sotsiaalmeedia on sõltuvust-tekitav. Uudis küll jah. Rääkisime tehnoloogiast klassiruumis ja meie eludes üldse. Õnneks oli sel ajal mu telefon vagaselt kaugel eemal klassitoa nurgas ja ei seganud, huuh. Tõesti, meie vajadus sotsiaalmeedia ja tehnoloogu järgi on nii suur, et see tundubki normaalne. Ei ole. Inimene, aga laps eriti, vajab paberilt lugemist, käsitsi kirjutamist ja reaalseid kogemusi. Vestlusest tuli välja huvitav tõsiasi: Hispaanias nt on keelatud kasutada telefoni kooli viibimise ajal. Ungaris ollakse väheke liberaalsemad, aga siiski karmid. Iirimaal seadust pole, aga ranged ollakse koolis sellegipoolest. Itaalias on nii ja naa. See pani mind sügavalt mõtlema, et ma olen, vahest, tehnoloogiat tunnis liiga vähe kasutanud. Samas, olen vestelnud andragoogika professor Larissa Jõgiga ja tema ütleb, et uuringud ei näita, et vidinate kasutamisel üldse mingi tulemus õppimisele oleks. Inglise keele õpetaja Ungarist, Andrea, ütles, et tema õpilased õpivad sõnu küll paremini (selgeks) paberit ja pliiatsit kasutades kui Quizleti.

Jätan selle tehnoloogiamõtte meelega siia viimaseks. Küll on hea, et täna saan arvuti koju jätta ja võtta pastaka ja märkmiku kaasa ja mõtteid kristseldada, et siis paari päeva pärast uus ja huvitav postitus (arvutis) kirjutada.

Arrivederci! Ahjaa, prossima fermata Europass.

One thought on “Firenze viib 21. sajandisse ehk õppetunnid õpetajale ehk mõned väga olulised mõtted, ilma milleta ei saa elada”

Vasta nommerasmus-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s