Eilse päeva lõpul üllatati meid ķõiki teatega, et järgmine õppepäev toimub saare teises servas La Libelula permakultuuri aias. ÕUESÕPE!
Permakultuurist ei tea ma õieti kuigi palju. Umbes nii, et nimi tuleneb sõnast permanentne, kõik, mis looduselt saad, tuleb tagasi anda. Selline elamise ja toimetamise viis, mis jäljendab looduses toimuvat. Pidev ringlus ja jätkumine.
Kuidas sinna Libelulasse saada? Tuleb üles leida bussijaam, vajalikud bussinumbrid, kellaajad, uurida , kust pileti saad ja muudkui sõida. Iseenesest mitte midagi keerulist. Probleem ainult selles, et üksķõik, kellelt küsid, ainult naeratab ja vangutab pead.Enamik inimesi ei räägi inglise keelt. Õpetaja Clara seletas, et Hispaanias on esimeseks võõrkeeleks kohalik keel, näiteks katalaani või valencia vms. Ja inglise või saksa keel tuleb alles pärast seda. Suurest isamaaarmastusest. Vähese tunniarvuga. Mulle meenus kohe meie korvpallur Karl, kes Hispaaniasse mängima suundus ja õppis terve aasta katalaanikeelses koolis midagi mõikamata.
Meie permakultuuri aed osutus väga toredaks. 1,5 ha metsikut maad. Taimed istutatakse maha mingis kindlas süsteemis, ringikujuliselt, mantratena ja seal nad siis kasvavad, nagu tahavad. Keegi neid ei sega. Kui mingi puu peaks tahtma ka seal kasvama hakata, siis lastakse tal seal olla ja uued taimed viiakse mujale.Töötamine koos loodusega, mitte looduse vastu, seletas perenaine, kes ise kõrgelt haritud bioloog ja kes korraldas meile pika ringkäigu oma aias.
Aia juurde on püstitatud varjualune kõikvõimalikust käepärasest materjalist, enamasti ikka looduslikust. Ja aia taha kaugemale WC või tualett või kemmerg või kuidas iganes seda nimetama peaks. Ka selle toimetuse juures kehtisid kindlad reeglid, mida ja kuidas ja kuhu tegema peab. Et kõik vajalik jõuaks ikka loodusesse tagasi.
Varjualuses pakuti meile suurepärane veganlõuna, neljakàiguline, ķõik omast aiast. Salatid, redised, mahlad, peedid, kõrvitsasupp, omaķüpsetatud leib, mingi tangupuder jms. Lõppes koogiga. Suurepärane.
Päeva teine pool läks teoreetilisemaks. Istusime õues erinevatel logisevatel pinkidel ja arutasime, mida teame või arvame globaalsest kliimasoojenemisest. Ikka kriitilise mõtlemise valguses. Aga see on juba pikem jutt.
NÕMME PÕHIKOOLI RÄNDEBLOGI 