Matemaatik Limassolis

Maandusin Küprose saarel 16. veebruari õhtul ja olin juba siis õnnelik, et koolitust varaemaks kuupäevaks seadnud ei olnud – õues oli külm! Esmamulje osutus õnneks siiski petlikuks ja päevasel ajal sai lühikeste varukatega ringi käia. Turisti templi sain muidugi otsemaid otsaette, sest kohaliku olid sulejopedes. Ja põhjusega – suveniiriks sain kaasa köha. Lennujaamades tähendas see aga, et COVID-19 hirmus sain teistelt isikliku ruumi eestlasele kohasena 3+ meetrit.

Esmaspäeva hommikul võtsin sammud ShipCon peakontorisse ja kuna nende Facebooki lehel oli koolituse alguseks märgitud 9.30, siis ei olnud ma 15 minutit enne ürituse algust veel väga mures, et ukse taga ainsa ootajana seisin. 9.20 ilmus kohale esimene asjaajaja ja häirekellad hakkasid tööle – tal polnud aimugi, kes ma olin. Ilmnes, et kuigi olin koolitusele ilusasti registreerinud ja seda kinnitava ekirja ka saanud, siis kuna ma kinnitusele veelkord kinnitavat kirja polnud saatnud, ei olnud ma tegelikult registreeritute hulgas.

Kiirelt hakati mind rahustama, et kõik on korras ja arve saadetakse tagant järgi. Kuna ma aga ka infomeili polnud saanu, siis ei teadnud ma, et koolituse tegelik asukoht oli linna teises otsas. Kiirelt hankisime mulle takso ja esimesel päeval hilinesin tundi vaid 40 minutit. See aga tähendas, et hoolsalt valitud hotell oli tegelikult valel pool linna. Olgu jumal ja haridusministeerium tänatud päevarahade eest, sest terve nädala olin kooli sunnitud sõitma taksoga (kohalik ühistranspordisüsteem on naljanumber).

Koolitusel oli meid kokku 13 ja suurem jagu osalejaid olid erinevate ülikoolide töötajad. Erinev kultuuritaust ei takistanud aga kedagi ja esimese päeva lõpuks julges koolitaja Angela meiega juba päris vahvaid „ice beaker“-eid teha. Tegemist on siis mängudega, mille eesmärk on inimesi teineteisele tutvustada ja neid sotsialiseeruma panna.

Mind juba viimased poolteist nädalat kummitanud mõte, mis käidi välja koolituse esimesel päeval: laias laastus on olemas kolm erinevat õpistiili – visuaalne, kineetiline ja auditiivne. Minu isiklikud kogemused on aga õpetajatega, kes kõige enam toetavad just visuaalse õppija õppeprotsessi (tekstid, joonised, tabelid, graafikud), veidi häbi on tunnistada, aga just seda olen ka mina teinud. Nõrgemad õpitulemused ei pruugi aga üldse õpilase enda teha olla, võib olla on tegemist kineetilist või auditiivset õpistiili toetavat õpet vajava lapsega. Kuna aga põhikoolis ei tea lapsed isegi, mida nad materjali edukaks omandamiseks tegema peavad, siis on just õpetaja töö neile erinevaid õppemeetodeid õpetada. Märksõnu ja soovitusi erinevatele õpistiilidele leiab näiteks SIIT.

Loomulikult olen ma erinevatest õpistiilidest ka ülikoolis õppinud, aga mitte kunagi varem pole ma näinud selles probleemi. Siit aga kurb järeldus – kui mul on klassis 25 last ja HEV kordinaator ootab minult tööd vähemalt kolmel erineval tasemel (nõrgad, keskmised ja tugevad) ning erinevaid õpistiile on kah kolm (visuaalne, kineetiline ja auditiivne), siis kokku peaks mind klassis olema üheksa.

Kuna koolipäevad lõppesid juba kell pool kaks, siis pea iga pärastlõuna veetsin linna peal ringi trallides. Saksamaalt pärit kursakaaslane Claudia oli endale lennujaamast ka auto rentinud ja koos üritasime kohalikus hullus liikluses ellu jääda – Küprosel sõidetakse vasakul pool teed ja sealsed autojuhid on hullud!

Tänu Claudia pealehakkamisele sain näha ka Ühendkuningriikide sõjaväebaase (väljapoolt, muidugi) ja soolajärve, mis on tuntud suure flamingopopulatsiooni poolest. Mina nägin kauguses küll mingit sorti linnuparve, aga roosad nad küll ei olnud.

Traditsioonidele kohasena külastasin teisipäeval kohaliku loomaaeda ja pidin pettuma. Silmnähtavalt ei toeta neid riik nii, nagu meie loomaaeda – kogu platsi peal oli paarkümmend puuri ja igas puuris umbes 4-5 erinevat rohusööjat. Karnivooridest olid esindatud vaid krokodill ja mõned maod, eks need võtavad vähe ressursse.

Tänavatel oli aga näha kordades rohkem loomi kui loomaaias. Täpsemalt siis kasse. Umbes 320 aastat enne Kristust oli küprosel suured probleemid madude populatsiooniga. Selle tõttu toodigi Egiptusest ja Palestiinast suurel hulgal kiisusid kes kohalikele roomajatele üks-null tegid. Nende samade loomade sihvaka kehaga järglasi leiab tänapäevalgi tervelt saarelt, seejuures toetab riik nende ravimist, kastreerimist ja isegi adopteerimist välisriikidesse.

Kahjuks on umbes kolmandik Limassoli linna majadest üsna räämas ja seda mitte piirkonniti, vaid imeilusate majadega vaheldumisi. Nüüdseks umbes 50 aastat kestnud sõda Kreeka ja Türgi vahel tähendab seda, et majad, mis enne kuulusid kohalikele türklastele, on maha jäätud – Küprose riik pagendas türklased oma aladelt ning varad külmutati. Maju ei tohi müüa ega kinkida, türklased ise tohivad küll riiki külastada, aga mitte ööseks jääda. Vaen küproslaste ja türklaste vahel on aga visa lahtuma – Angela oskas rääkida, et tema lapselapsele oli koolist külge jäänud suhtumine “ainus hea türklane on surnud türklane”.

Imeilusa loodusega oli võimalik tutvuda ekskusioonidede käigus ning mina valisin neist ühe. Viie tunni jooksul sõidutati meid vaatama Trimiklini, viinamarjaistandust ja Omodos küla. Esimene vahepeatus tehti ka Millomeri kose juures. Kuna kohalike jaoks oli tegemist siiski talveperioodiga, siis enamus “turistikaid” oli suletud ja loodus siiski magas. Kui alguses eeldasin, et näen midagi sarnast kesk-itaaliale siis eksisin rängalt. Küprose saar on ülimalt mägine ja pinnas kivine. Autoteed looklesid pikki mägede nõlvasid justkui Šveitsis ja imeliste vaadetega külades puhus külm tuul.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s