Kadi Erasmus + Walesis, Cardiffis

Minu blogisissekanne tuleb tagantjärgi, kuna valitud kursus osutus väga intensiivseks – õppesessioonid hõivasid praktiliselt terved päevad kuni õhtul üheksani ja kohapeal ei jäänud aega ega energiat ekraani taga istumiseks.

Sel aastal juhtus nii, et minu algselt valitud kursus – maailma rütmide trummikursus Portugalis ei sobinud, kuna kursuse korraldaja oli USA ning neil puudus võimalus väljastada Euroopa pangakontode ja vajalike koodidega arve, mis oleks Erasmus+ projektiga sobinud. Kahjuks selgus see alles üsna viimasel hetkel ning mul jäi uue kursuse otsimiseks ja sõitude organiseerimiseks üsna vähe aega. See olukord on kindlasti õpetlik teistele, kes plaanivad külastada mitte Erasmus+ enda poolt korraldatud kursuseid. Kindlasti peaks need paberimajandust puudutavad küsimused kohe kiiresti välja uurima.

Paari päeva jooksul interneti läbikammimise tulemusena leidsin lõpuks samaks ajaks enda jaoks suurepärase alternatiivi Dalcroze’i rütmika suvekooli näol, mis oli kindlasti oluliselt sisukam, kui algselt valitud trummikursus. Vähemalt nii mulle tundus kursuste kavasid võrreldes. Nimelt korraldab UK Dalcroze’i Ühing igal aastal rahvusvahelisi suvekooli stiilis kursuseid, mis pakuvad enesetäiendamise võimalusi juba nii tegutsevatele rütmika- ja muusikaõpetajatele kui ka huvilistele ja muusikutele, kes soovivad teemaga esmakordselt tutvuda. Minu jaoks oli Dalcroze’i rütmika lähenemine põgusalt tuttav – olin läbinud mõned meistriklassid ning toetusin ühe allikana oma magistritöö tegevusuuringus ka Dalcroze’i põhimõtetele. Samuti olen seda lähenemist veidi ka oma tundides katsetanud. Kuna rütmika on minu jaoks üks lemmikumaid valdkondi (ka mu eelpool mainitud magistritöö teemaks oli rütmitöö harjutuste loomine), siis olin väga põnevil ning õnnelik, et just selle kursuse leidsin.

Lühidalt Dalcroze’i meetodist: É. Jaques-Dalcroze’i rütmika on muusikapedagoogika suund, mis lähtub arusaamast, et rütm on muusika põhielement ning kõikide muusikaliste rütmide läte peitub inimese keha loomulikes rütmides. Meetod tervikuna koosneb kolmest osast: rütmikast, solfedžost ning improvisatsioonist ning see on oma nime saanud šveitsi pedagoogi Émile Jaques- Dalcroze’i järgi. Õpilane seostab muusika keha liikumisega ning selle kaudu tunnetab ning realiseerib erinevaid muusikaelemente. Seega solfedžo õppimine käib läbi kinesteetika ning teooria järgneb alles siis, kui materjal on liikumise kaudu läbi tunnetatud ning omandatud. Dalcroze töötas oma eluajal 20 sajandi alguses Genfi Konservatooriumis solfedžo ja harmoonia professorina. Märgates, et paljud tema õpilased oskavad küll harmooniat ja rütme kirja panna, kuid ei suuda neid oma hääle või kehaga esitada, hakkas ta katsetama võtteid, kuidas tõhusamalt õpetada ning jõudis lõpuks oma unikaalse lähenemise loomiseni. Eurütmikast sai Dalcroze’i õpetuse kese. Muusikateoreetikud on välja toonud, et muusika on mentaalse ja füüsilise integreerimine, seega kinesteetika ja motoorika aktiivne rakendamine õppeprotsessis toob väga häid tulemusi.

Suvekursused toimusid Cardiffis, Wales’is, Wales’i Kuninglikus Muusika ja Teatri Kolledžis, 5-11 augustil 2018. Esmaspäevast laupäevani toimusid iga päev järgmised tunnid:

8:45 – 9:40 Liikumine / Tants

9:45 – 11:15 Rütmika

11:45 – 13:00 Solfedžo (suuline treening)

14:15 – 15:20 Improvisatsioon

15:30 – 16.30 Töötuba

17:30 – 18:30 Töötuba

19.30 – 20:30 Töötuba

Liikumine / Tants – tunni eesmärgiks oli keha päevaks ette valmistada, kuna kõik järgnevad tunnid sisaldasid kehalist liikumist, siis rõhutati hommikuste soojendussessioonide tähtsust, et keegi endale päeva jooksul viga ei teeks. Tehti väga põhjalik soojendus, mis päädis kolme lühikese koreograafiatsükli omandamisega, mille abil kõik olulisemad liigesed-lihasgupid soojaks võimeldi. Tunni teises pooles tehti erinevaid vaba- ja kaasaegse tantsu improvisatsioone, millest kasvasid välja imelised tantsunumbrid. Uskumatu oli näha, kuidas õpetaja mängleva kergusega selle täiesti erineva tausta, füüsilise ettevalmistuse ja vanusega inimeste grupiga selliseid põnevaid minitantsulavastusi tegi. Tantsutunde viis läbi kaasaegse tantsu artist Ruth Jones, kes on õppinud järgmistes koolides: The Laban Centre For Movement and Dance, London, Temple University, Philadelphia, The Cunningham Dance Studios, New York, South East Lewisham Technical College/Foundation Course at The Laban Centre, Woldgate Comprehensive School, Pocklington, The Yorkshire Wolds. Hetkel töötab ja tuuritab ta kolme välietendusega. Ta koolitab näitlejaid ning on loonud koreograafia üle 50le etendusele New York Theatre Royal ja Sheffield Crucible teatrites. Hetkel töötab ta ka Mancesteri Ülikooli Teatri osakonnas, on õpetanud nii lapsi, täiskasvanuid kui ka erivajadustega inimesi. Nimekiri tema tegemistest on väga pikk, ei jõua kõike siia kirja panna, aga… You’ll get the picture 🙂 Igal juhul on tegemist äärmiselt särava, professionaalse ning loomingulise inimesega, kellelt oli väga palju õppida.

 

Rütmika – minu grupi tunde viis läbi suurepärane õppejõud väga tugeva Dalcroze’i kogukonnaga riigist Itaaliast: Ava Loiacono. Ava omab Jaques-Dalcroze
Instituudi kõrgemat diplomit, on muusik, näitleja, nukunäitleja ning Dalcroze’i õppejõud. Ava Loiacono on õppinud Jacques Lecoq Koolis Pariisis, Merce Cunningham Stuudios New Yorkis. Jaques-Dalcroze meetodi litsentsi omandas ta Londonis ja Diplôme Supérieur’i Genfis, Šveitsis.
Ta on osalenud mitmete teatrite töös eri maadel ning koolitab muusikuid, näitlejaid ning Dalcroze’i õpetajaid kõrgemal tasemel. Ta on Itaalia Dalcroze’i Ühingu president.

Ava töötas suvekursusel kolmanda (keerukuselt kõrgeim tase) grupiga, kuhu ka mind suunati. Tema tundides osaledes nägin nii Dalcroze’i eurütmika põhimõtete rakendamise võtteid, samas olid tunnid minu jaoks väga arendavad ning pakkusid ka väljakutset, kuna ülesannete tase oli tõepoolest üsna kõrge. Minu grupis osalesid tegevõppejõud, kes ise kas üldhariduskoolides, erakoolides või instrumendiõpetajatena muusikat või tantsu õpetavad ning Dalcroze’i võtteid aktiivselt kasutavad. Seltskond oli aukartustäratav… Ava tunnid oli väga selge ja nutika loogikaga üles ehitatud, väga põhjalikult läbi mõeldud ning ajaliselt täpselt paigas. Dalcroze’i eurütmika tunnid näevad üldjuhul välja sellised: õpetaja annab ülesande, kas kõndides, tantsides, kätega plaksutades või muudmoodi muusikapala järgi liikuda ning esitab klaveril (või mõnel muul instrumendil) pala. Tavaliselt on muusikapala valitud vastavalt õpitavale materjalile: kas esineb korduv rütmifiguur, rõhutatakse taktimõõtu või nende vaheldumist, polürütmikat, eri partiide vastandamist (meloodia vs saade vms). Liikudes tuleb ülesandeks antud motiivi kehaliselt väljendada. Näiteks tuleb kõndida bassipartii rütmi ning samal ajal plaksutada rütmi, mida kuuled meloodias. Palju töötati kaanonite abil – näiteks kuulad muusikat 1 takt ette, väljendad liikumises alati eelmise takti rütmi. Tegeleti veel näiteks erinevate vältuse jagamistega (veerandnoot – kaheksandik – kaheksandiktriool – kuueteistkümnendik – poolnoot), nende kombineerimisega eri kehaosades, erinevate sünkoopide ja ebaloogiliste rõhkude samaaegse väljendamisega näiteks jalgades, kätes, peaga, seljaga jne. Põnev oli see, et kuigi tegeleti väga keeruliste muusikateoreetiliste elementidega, siis iga harjutus kujunes lõpuks täiesti arvestatavaks väikeseks koreograafiaks.

 

Solfedžo – tundi nimetati tegelikult “aural training” , eurütmikas tegeletakse ju samuti solfiga, kuid nüüd oli rõhuasetus laulmisel, täpsemalt intervallide, laadide, erinevate heliridade ja harmooniafunktsioonide täpsel, kiirel ja puhtal vokaalsel esitamisel. Tunde viisid läbi Ava ning Katie Wearing, kes on spetsialiseerunud nii Dalcroze’i kui Kodaly meetoditele ning omab mõlemaid diplomeid. 
(Kodaly meetod on ungari helilooja Zoltán Kodály poolt loodud relatiivne solmisatsiooni meetod, mida Eestis teame Jo-Le-Mi süsteemina). Katie töötab peamiselt viiuli- ja vioolaõpetajana ning kasutab oma töös mõlemaid metoodikaid. Väga põnev oli osaleda ka ühes Katie töötoas, kus ta demonstreeris oma viiuliõpilastega, kuidas töö tema tundides reaalselt käib. Oli väga vaimustav näha, kuidas tema õpilased (7a ja 13a) suutsid erinevaid meloodiaid vabalt igalt viiulikeelelt mängida ning olid täielikult vabad noodist (mis ei tähenda loomulikult, et nad nooti ei tunneks). Klassikalises muusikakooli pilliõppes on probleemiks tavaliselt just see, et õpilane on algusest peale õppinud ainult noodi järgi mängima ning isegi täiskasvanud muusikutel on sageli väga raske kui mitte täiesti võimatu vabalt, kõrva järgi improviseerida. Dalcroze’i ja Kodaly meetodite puhul püüeldakse just mängija vabaduse poole realiseerida muusikalisi ideid ilma “nina noodis” olemata. Katie näitas mitmeid lihtsaid aga tõhusaid võtteid, kuidas tavaliselt väga keerukaks ja hirmu tekitavaks peetud solfi võib õppida mänguliselt ning nii, et tegelikult saab ka selgeks. Üks osaleja, noor harfimängija, kes ise muusikaakadeemias alles õpib, tõi viimases tagasisideringis välja, et kui varem tekitasid solfi- ja improvisatsioonitunnid temas tohutut hirmu ning ta läks täiesti krampi ja “jooksis kinni”, siis suvekursusel koges ta täiesti vastupidist efekti – nendest tundidest said tema lemmikud.

Kuna ka solfis paigutati mind kolmandasse rühma, siis sai mu aju korralikku trenni 🙂 Harjutusi tehti ka näiteks tähelepanu jagamise ja mälu ning muusikalise kuulmise arendamiseks. Näiteks pidime kõndides järgima muusikapala bassipartii rütmi, laulma ostinatot ehk lühikest korduvat meloodiakäiku, samal ajal kuulama ja pähe õppima klaveril kõlava meloodiapartii. Põnev harjutus oli ka näiteks 6/8 taktimõõdus erinevate rütmikombinatsioonide esitamine tennispalliga, seda kas rütmis põrgatades või õhku visates, samal ajal jalgades teist rütmifiguuri kõndides ja peaga kolmandat rütmi väljedades. Laulsime etteantud noodist lihtsate käemärkide järgi pool- ja tervetoone, mille kombineerimisel jõudime väikese ja suure tertsini, laulsime neid kolmes grupis, moodustades huvitavakõlalisi klasterakorde, igaüks kümne küünega oma õige intervalli ja helikõrguse küljes rippudes. Iga harjutus valmistas ette keeruka noodistatud muusikalise materjali elemente, mille tunni lõpus noodina saime ning lauldes mitmehäälselt, tihti tantsuga kombineeritult ette kandsime. Oli väga põnev ja arendav.

 

Improvisatsioon – minu grupi tunde viisid läbi samuti juba eelpool mainitud Ava ning Bethan Habron-James, kes on Genfi Instituudis omandanud nii Dalcroze’i õpetaja litsentsi kui ka kõrgema diplomi. Ta on töötanud 20 aastat õppejõuna Mancesteri Kuninglikus Muusikakolledžis, oma uurimistöös keskendus ta õpiraskustega laste abistamisele Dalcroze’i metoodika abil, hetkel õpib ta Bangori ülikoolis doktorantuuris. Tundides keskenduti impoviseerimisoskuste arendamisele muusikainstrumentidel ning lauldes. Need tunnid oli minu jaoks väga “kümnesse”, kuna oma tagasihoidliku klaverimänguoskuse arendamiseks kulusid need õpitud nipid väga ära. Kuigi arvasin, et improvisatsionitunnid saavad olema midagi üsna kaootilist ning vaba, osutusid need vägagi struktureerituks ning tehnilisteks, mille üle mul on hea meel. Kogu suvekursuse vältel ja läbivalt Dalcroze’i tundides on vaba impro nii liikumises kui pillimängus ja laulmises nagunii olulisel kohal, olles üks kolmest pedagoogikasuuna alustalast. Impro tundides tegeleti aga minu grupi puhul konkreetsete improviseerimiseks vajalike tehniliste oskuste arendamisega.

Töötoad – Pärastlõunal ja õhtuti oli võimalus igal kursusel osalejal ise vabalt valida, millises töötoas sooviti osaleda. Minu jaoks kõige põnevamad ja sellised, mida kavatsen koheselt oma töös rakendada, olid Ruth Jones’i tunnid teemal Getting children and teenagers to move ehk kuidas saada teenager’is liikuma. Selles eas noortel on tihti raske leida head kontakti oma kehaga ning liikumine ja tants võivad olla midagi sellist, mida igaühel pole lihtne teha, eriti vaba liikumise kontekstis, klassikaaslaste silme all. Ruth ehitas tundides väga lihtsate mänguliste elementide abil üles keerukad ja efektsed koreograafiad nii, et osaleja ei tarvitse üldse teadvustada, et ta juba tantsibki! Tunnid olid väga vabastavad ja täis mängu ning rõõmu, täpselt üles ehitatud ning eesmärgistatud ning alati päädisid praktiliselt valmis esinemisnumbriga 🙂

Mitmed töötoad olid mõeldud juba tegutsevatele Dalcroze’i õppejõududele metoodika täiustamiseks, instrumendiõppe toetamiseks, räägiti erinevate vanusegruppidega töötamise põhimõtetest. Põnevad töötoad olid veel näiteks Plastique Animée’d tutvustav workshop – Dalcroze’i harjutused kulmineeruvad ideaalsel juhul koreograafiatena, tantsudena, mille juures pööratakse eriliselt rõhku mitte ainult rütmiliste jm tehniliste figuuride täpsusele vaid ka liikumise plastilisusele. Huvitav oli töötuba pealkirjaga Exploring Tension and Release in Music through Improvised Movement ehk siis pinge ja lõdvestuse aspektide tunnetamine muusikas läbi improviseeritud liikumise. Muusikapala saab analüüsida, tunnetada, esitamisel toetuda või koreograafia loomisel aluseks võtta väga erinevaid kihte muusikast, selles tunnis uurisime fraaside liikumisi pinge ja lõdvestumise seisukohalt. Oli väga põnev kaasaegse tantsu tund. Eraldi töötoad olid veel “aural trainingu” fännidele, spetsiaalselt tantsijatele jm. Meiega töötas kokku kuus fantastilist ja väga professionaalset õpetajat, osalejaid oli kursusel kokku ca 30-40 inimest, võimalus oli osaleda kas tervel kursusel või ainult “taster” päeval.

 

Kuna kursuse poliitika ei lubanud tundides ei pilte teha ega filmida, siis mul omalpildimaterjali ei ole. Lisan illustreerimiseks pilte Dalcroze UK facebookilehelt.

 

Kokkuvõtteks olen väga õnnelik, et sain sellisel tasemel kursusel osaleda ja soovitan kindlasti kõikidel kolleegidel julgelt Erasmus+ õpirände võimalusi kasutada. See kursus oli kindlasti üks mu selle aasta tippsündmustest.

 

 

 

 

 

Tervitused Nitrast / Kadi

DSC_0123
Pillipark
DSC_0137
Kohe hakkame gamelani muusikat õppima
DSC_0142
Võimsad bassplaadid
DSC_0143
Indoneesia varjuteatri nukud
DSC_0145
Varjuteatri tegelased – ümmmarguste silmadega deemonid
DSC_0148
Õpetaja James Harding Türgi noormehega vestlemas
DSC_0150
Katsetame autentset Indoneesia instrumenti…pilli nime pean üle vaatama
DSC_0179
Lenka tunnis

DSC_0180Päevad on olnud tihedad ja uut infot ning kogemust väga palju. Nagu ikka, Orff koolitused on eelkõige praktilised, st tehakse läbi näidistunnid ja -tegevused, mille kaudu metoodika ja töövõtted edasi antakse.

Kuna Orff pedagoogika üheks alustalaks on muusikaline liikumine, siis on kursustel alati ka liikumisele ja tantsule pühendunud õppejõud.   Liikumistunnid õpetaja Janinaga on olnud tõeline füüsiline trenn. Aluseks on vaba ja loomulik keha liikumine. Käidi läbi baaselemendid nagu näiteks kõndimine, otsiti erinevaid võimalusi ja viise, kuidas baaselementi arendada ja tantsus kasutada, tehti improvisatsiooniharjutusi individuaalselt, paaris- ja grupitööna, katsetati muinasjuttude ja lugude interpreteerimist liikumisega, kusjuures lugu tuletati muusikapalast, milleks olid lisaks erinevate maade intonatsioonidega paladele ja üsna keeruka helipildi ja rütmikaga klassikaline muusika. Kursuse lõpuks valmis kõiki elemente sisaldav väike tantsulavastus.

Täna osalesin väga põnevas Indoneesia muusika töötoas, kus õppejõud tegi suurepärase näidistunni – kuidas muusikatunnis lastele erinevate maade kultuuri tutvustada, kuidas muuta alguses väga võõras ja keerulisena tunduv muusikapala nutikate võtete abil teostatavaks ka lastele, kes muusikaga tunniväliselt otseselt ei tegele. Tegime ka väikese varjuteatrietenduse, ehedas Bali stiilis, autentsete nukkude ja muusikaga 🙂

Üks inspireerivamatest õppejõududest on juba varasemas sissekandes turvustatud muusikaõpetaja Lenka, kes tegi meiega läbi mitu näidet, kuidas klassikalise muusikapala põhjal lastele arusaadavalt, mänguliselt ja loovust rakendades üliägedaid muusikatunde teha võiks. Vaimustava näitlejameisterlikkusega juhtis ta grupi läbi põnevate tegevuste. Vahenditeks laul, kehapill, pillimäng (Orff instrumendid nagu ksülofonid, kellamängud jm), näitlemine ja mäng, muinasjuttude lavastamine, liikumine ja tants. Raske on sõnades edasi anda temalt saadud inspiratsiooni iva, aga mõned olulised põhimõtted on kindlasti: muusikakuulamine ei peaks (ei tohiks ) olla passiivne tegevus, õppimise juures on kõige olulisem kogemus, lapse loovusele on vaja julgustust ja ruumi ning aktsepteerimist. Samuti nägin, kui palju tööd, süvenemist, loomingulist panustamist, aega ja energiat nõuab õpetajalt hästi planeeritud, põneva ja mitmekesise tunni ettevalmistamine.

Mõtteid mida jagada on palju…. jätkan peagi.

 

Üldiselt ei lubatud tundides ei filmida ega pildistada, aga mõne foto siiski teile mõeldes tegin 🙂

20170715_124051
Meie võluv tantsuõpetaja Janina
20170715_114411
Katsetame ruumi eritasandeid
20170715_112510
Janina tunnis
20170715_110116
Suurepärane kohalik muusik, kes aitas tõlke ja korraldusliku poolega
20170715_105801
Meie tunnid toimusid pildil olevas roosas majas ning kollases, mille rõdult pilti teen
20170715_105944
Hetk hingamiseks
20170715_103434
Õpetaja Lenka ja kursuslased Śotimaalt

Esimene päev / Kadi

Täna oli kursuse esimene päev. Osalejaid on üle kogu maailma, muuhulgas Hong Kongist, Austraaliast, Šotimaalt, Ukrainast, Venemaalt, Itaaliast, Türgist, Portugalist jne. Selleaastane Orffi ühingu korraldatav rahvusvaheline suvekursus on eriline, kuna see on ühtlasi kahekümnes ehk juubel.

Meistriklasse on seekord kutsutud läbi viima neli peamist õppejõudu: Lenka Pospisilova Prahast, James Harding San Francisco Koolist, Christine Schönherr Salzburgist ja Janina Rubin samuti Austriast – Salzburgist. Teemaks on seekord Orff pedagoogika võtete sidumine klassikalise muusikaga, näidatakse ja tehakse praktiliselt läbi õppeprotsesse, mille peamised vahendid on liikumine ja tants, improvisatsioon, laulmine, pillimäng, eesmärgiks luua kultuuridevahelisi ühendusi.

Konkreetsemalt sellest, mis tundides plaanis on: James Hardingi teemadeks on elementaalse (algelementidel põhinev muusika: laul, rütm, liikumine, sõna, nende kombinatsioonid) muusika ja filmi ühendamine ning teise teemana gamelani ehk Indoneesia muusika kogemine Orff – võtete abil. Lenka Pospisilova teemaks on dialoog klassikalise muusika ja tänapäeva vahel – aktiivne kuulamine aitab leida uusi võimalusi Orffi elementide kasutamiseks (kõne, liikumine, body-percussion, improvisatsioon). Nende võtete abil saab klassikalist muusikat lahti mõtestada ning ka lastele ning noortele arusaadavaks ja praktiliseks muuta. Veel käsitleb Lenka impressionismi Raveli teose Ma mére l’oye näitel. Janina Rubin on noor, kõrgtasemel võistlustantsu taustaga tantsija, kes teeb siin liikumise ja tantsu töötubasid. Tema fookus on loomulik rõõm muusikas liikumisest ning peamiste abivahenditena kasutab ta pildist ja kujutlusest tekkivat improvisatsiooni.

Lisaks “peaesinejatele” saab toimuma veel seitsme eripalgelise õppejõu töötubasid, kavas on ka videopresentatsioonid tavakoolis lastega läbiviidud tundidest, kus on kasutatud Orff pedagoogika võtteid.

Kõige põnevam kursuse läbiviijate juures on fakt, et nad kõik! töötavad koolis lastega, eelkooliealistest gümnaasiumiastmeni, ehk nende kogemus on väga reaalne, adekvaatne ja eluline. Lisaks tegelevad nad ka täiskasvanute koolitusega, töötavad ülikoolides, kirjutavad muusikat, annavad kontserte ja etendusi jne.

Kuidas haakub antud teema meie õpikäsituse muutusega? Orff pedagoogika põhimõte on, et õppimine toimub läbi praktilise kogemuse, õpilane on koheselt loomeprotsessi kaasatud, samas on vahenditeks igaühele jõukohased ja lihtsad ning loomulikud elemendid nagu kõne, rütm, kehapill, hääl ja improvisatsioon. Eneseväljenduse ning loominguline julgus, oma keha, koordinatsiooni ning ruumitaju arendamine, kuulamisoskus, koostöö, need on mõned näited nendest asjadest ja omadustest, mida Orff pedagoogika põhises koolitunnis laps arendab.

Saab olema väga põnev, praktiline, tihe ja aktiivne nädal, päevad algavad 8.30 ja lõppevad 21.30. Lisan ka fotosid suvekursuse toimumispaigast, igapäevasest jalutusteekonnast sellesse kollasesse lossi, mis on inglise keeles Priest Seminar Saint Gorazda 🙂

 

Unenäoline Slovakkia / Kadi

Viinist Bratislavasse jõudes avastasin end äkki oma lapsepõlves… Samasugused räämas viiekordsed paneelmajad, bussijaama söökla, lõhnad, tuimade nägudega piletimüügiprouad oma klaaskapis tülpinult tööd tegemas… Vanalinnast, Bratislava lossist ja jõest sõitsin ainult bussiga mööda, kuigi sealt oleks saanud teistpidise nostalgiadoosi – mõned aastad tagasi külastasin Bratislavat oma ansambliga, mängisime siin festivalil ja saime  näha kohalike kontserdikorraldajate äärmist külalislahkust ja hoolitsust. Öömaja oli meil tookord jõel ulpival laeval ja lossimägedes kondamine on väga värvikalt meeles.

Nüüd aga istun munakollasevärvi, konditsioneeritud, wifi ja tasuta kohviga bussis ja alustan sõitu Nitrasse, kusjuures maksan oma ca tunnise sõidu eest 3.50. /Kadi

Kadi reis Nitrasse, Slovakkiasse

Uskumatu lugu, aga tõepoolest istungi praegu Helsingi lennujaamas ja ootan lendu Viini, et sealt bussiga läbi Bratislava Nitrasse rännata. Uskumatu seepärast, et olin enda arvates kõikvõimalikud kursustele regamise tähtajad laulupeoproovide hulluses maha maganud ja olin kindel, et poole sõnaga mainitud soovipojake Slovakkiasse ORFF pedagoogika suvekursusele sõita suubus kohinata kaldaliiva. Seda suurem oli mu imestus, kui ühel kevadisel tööpäevahommikul  tervitati mind lausega: “Kadi, sa sõidad Nitrasse, sinu Erasmus + projekt sai rohelise tule!”. Milline rõõm! Ja siin ma nüüd siis olen, ideaalne lennuilm, kümmekond lisaplusskraadi Slovakkias ootamas… jõuan ehk hommikuti ja õhtuti kursusevahet kõmpides ka suve endasse ammutada. Praegu tervitan teid ja lähen lennukile.