Firenze viib 21. sajandisse ehk õppetunnid õpetajale ehk mõned väga olulised mõtted, ilma milleta ei saa elada, II osa

Tere taas!

Praeguseks hetkeks on minu kahenädalase koolituse esimene moodul lõppenud ja minu jaoks ka teine. Kuna minu õepoeg läheb Helsingis homme, 8.08, esimesse klassi, lendan sinna. Soovige edu, sest ma unustasin kampsuni koju … See selleks. Jätkame koolituse teemadel.

21. sajandi õpetamise esimene moodul lõppes loovülesandega: kujutada haridust kasutades pliiatseid, kriite, vildikaid jmt. Jagan teiega meie grupiliikmete töid, nende lahkel loal. Tõlgendamisvabaduse jätan igale ühele endale, sest hariduses ei saa öelda, et on õiged ja valed vastused, pigem erinevad lähtekohad ja lähenemised.

Mõned lähenemised, mida vaatlete, on õpetajakesksemad ja teised rohkem õppijale suunatud. Mõni kujutab üldse õppimist, milles osalevad nii õpetaja kui õppija.

Tahan välja tuua ühe vahva mõtte, mille ma sain. Üks töödest andis võimaluse vaadelda õppijat kui kaktust: okkaline ja tundub, et pahur ja ei saa millestki aru, pealtnäha ei arene kuhugi suunas. Siiski, kõik see tarkus (oskused, teadmised, kogemused) kogub ta endasse nagu kaktus vett ja kasvab ning jääb tänu sellele ellu. Oleme siis oma kaktuste vastu lahked. 🙂

Oota hetk, enne kui hakkad pilte vaatama ja mõttesse jääd. Koolituse teine moodul algas taaskord tutvumise ja koolide esitlemisega, kuna seltskond oli uus. Kolme daamiga olin laupäevasel ekskursioonil kohtunud, kuigi nad oli eelneval nädalal olnud teisel koolitusel. Hea küll, mis point on, sa küsid? Sain kogeda, et õpetaja vajab eriti suurt portsu eneseteadvust (self-awareness). Miks? Ei ole midagi hullemat kui koolitusel osalev õpetaja, kes ei austa oma kaaslasi ega koolitajat. Ükskõik kui tähtis keegi (arvab, et ta) on, vahet ei ole: grupitöö ajal tuleb teha grupitööd, loenguosa ajal tuleb kuulata ja mitte oma telefoni näppida, kui koolitaja jagab juhiseid ülesande jaoks, ei ole viisakas hakata kohvi tegema jmt. Rääkimata emakeeles kõvahäälselt lobisemisest. See on meeldetuletus iseendale jälgida hoolega oma hoiakut, suhtumist ja käitumist tööl, kodus ja puhkehetkel. Ei muud.

Muidugi sain teisest moodulist mitu ideed, mida uuel kooliaastal rakendada, et noortel vahvam oleks koolis käia. Ma veel ei hakka neid jagama, sest pean need enda jaoks selgemaks mõtlema ja plaani tegema, kuidas neid rakendada, et nad efektiivsed oleksid. Kellel huvi, siis võib, taaskord, aasta lõpu paiku küsida: “Kuidas töötas? Mis seekord teisiti tegid?”

Kui juba lobisemiseks läks, siis koolituse teine moodul keskendus kompetentsidele ja ülekantavatele oskustele. Me teame, et EL on välja töötanud kompetentsid, mis on iga aine ja tegevuse keskmes koolis. Samal ajal on oluline meeles pidada, et võtmekompetentsid on tihedalt seotud ülekantavate oskustega, ehk oskuste paketiga, mis ei jäta inimest üheski olukorras hätta. Räägime täpsemalt kriitilisest mõtlemisest, loovusest, ettevõtlikkusest, probleemide lahendamisest, riskianalüüsist, otsustamisest, konstruktiivsest tunnetega toimetulekust. Need oskused on kui taustavalgus saavutamaks kompetense, mida me kõik hästi teame.

Luban, et toon eelviimase deepi mõtte. Aastaid tagasi avastasin Ameerika juhtimis- ja motivatsiooniguru Simon Sineki põhimõtte “Start with why” (Esmalt küsi miks). Tundub, et see küsimus on hariduses ja kasvatuses aina põletavam. Kujutle endale kolme ringi, mis on üksteise sees. Kõige sisemise ringi keskel on küsimus “Miks?”. Sisemine ring kannab küsimust “Kuidas”. Välimine ring määratleb “Mida?”. Olen püüdnud ühel või teisel viisil seda järgida kõiges, mida teen. Esmalt küsin “Miks?” ja kui ma sellele vastuse leian, siis asun meetodi ja sisu juurde. Tihti teeme koolis vastupidi: keskendume sisule ja unustame, et sellel kõigel on põhjus, miks. Õpilased ostavad miks me midagi teeme, mitte mida. Ja võibolla ostaksid seda ka kassid.

Viimaks, viimasel kahel päeval jäi kõlama mõte, et ohtlikem õpetaja jaoks on mugavus. Samas jääb alati hirm, kas see toimib ja ega ma lolliks ei jää.

Nüüd siis mõtteainet, milline on haridus.

IMG_3532IMG_8437IMG_7618IMG_6299IMG_5016IMG_4904IMG_5356IMG_2669

Firenze viib 21. sajandisse ehk õppetunnid õpetajale ehk mõned väga olulised mõtted, ilma milleta ei saa elada

Tere kõigile!

Öeldakse, et hea koolitunni või koolituse puhul on tähtis, et oleks kas või üks asi, mida õppija on õppinud. Ma siis mõtlesin, et panen kirja, mida ma õppinud olen. Või vähemalt tähele pannud, seda kas ma midagi õppisin saab hiljem näha.

Esiteks, see ei ole midagi, mida ma nüüd õppisin, aga ühel õpetajal on koolitusel hea tõdeda, et: “Jajah, ma juba teadsin seda küll, aga ma kordan üle, nii saan aru, et ma ikka asjast tean.” Nii ka mina. Mõte on selles, et õpib see, kes kaasa räägib. Päris mitmel korral kui olen saanud endale mõne mõtte, märksõna vm olulise tähelepaneku kirja panna, on sellele eelnenud tiraad, mille olen pidanud kogu grupile, ja mõistagi mõnel väga olulisel teemal, sest ilma minu kommentaari ja input-ita ei saaks grupp rahulikult ju edasi õppida.

Näiteks. Arutlesime teemal, kas ja kui palju on oluline ikka seda positiivset tagasisidet anda. Minu peas just hulganisti mõtteid ei olnud, aga pidasin siiski vajalikuks suu lahti teha ja oma panuse anda. Nimelt, juuni lõpu ja lõviosa juulit veetsin Londonis CELTA koolitusel, mille endale ise organiseerisin ja mille eest sain Kaialt noomida, et ma peaksin puhkuse ajal vähem aju kasutama. Igatahes, panin praeguse ja CELTA koolituse mõtted kokku ja sain tulemuseks taolise: CELTA-l saime iga päev oma TP-le (teaching practice) tagasisidet vormis *above standard: tähelepanekud, mis olid eriliselt hästi tehtud ja siis *action point-id: teemad, mida järgmises TP.-s tuleb arendada. Nüüd lõi minul lambike põlema: mis oleks kui kasutaks seda õpilaste peal? Teeks neile vihiku, kuhu saab iga koolinädala kohta kirjutada a) õpilane oma abive standard ja action pointid ja siis õpetaja lisab sinna infot juurde.

Ma tean küll, mis te mõtlete, et see tekitab liiga palju tööd? Tõsi ta on, aga mina ise saan seda kasutada ja loodan, et toimib hästi, küsige detsembris uuesti selle kohta ja vaatame, mis näo ma teen.

Edasi. Rääkisime intelligentsusest. See on teema, mis mind kohe sütitab, sest see on väga oluline ja siin tuleb mõista paari oluölist aspekti. Siinkohal tahan tänada oma perekonda ja sõpru selle imelise Oscari võitmise eest – ei, ei, oota, see pole õige … Tegelikult tahan tänada Endrikut, kes tuletas mulle kevadisel koolituspäeval meelde Carol Dwecki ja tema raamatut “Mindset” – küll on hea, et ma selle Londonis raamatupoest leidsin! Vahemärkus: mulle ei meeldi digiraamatut lugeda. Teema juurde tagasi tulles ütleb Carol Dweck – ja paljud teadlased ning asjapulgad peale tema -, et intelligentsus ei ole fikseeritud kogum, vaid võimekus, mida saab arendada. Andsin selle info edasi ka oma õppegrupis ja minule eelnevalt ja järgnevalt väljendas sama mõtet 5 erinevat inimest. Kui vahva kui on õpetajad, kes usuvad, et lapse intelligentsust saab arendada! Dweck ütleb, et mõtteviisi on kahesugust: fixed (fikseeritud) ja growth (kasvule suunatud). Inimesed, kellel on growth mindset võtavad positsiooni, et alati ei pea kõik täiuslikult välja tulema ja juhul kui ei tule, siis nad ei ole läbi kukkunud. Vastupidi, nad on andnud endast parima ja see teeb nad edukaks. Mitte edu ise pole lõppeesmärk, vaid proovida, pingutada, õppida kogemusest ja edasi minna.

Võib arvata, et me ainult tähtsaid ja ülepeakaela suuremaid-kui-elu teemasid arutasimegi koolitusel, aga ei. Me tegime näputööd ka. Nimelt, tutvustas meie koolitaja, Iaco(po) meile ed.ted.com videotunni loomise tööriista. Ma pean ütlema, et see täitsa meeldis mulle: saan võtta meelepärase video, nt YouTube-ist ja selle ümber tunni luua, koostades küsimused ja aruteluteemad jne. Kel on huvi, võin juhendada, kuidas seda teha. Neile, kes sellel koolitusel käinud on ja juba teavad: äge, eks!?

Tänaseks veel viimane mõte. Teisipäev algas kõva pauguga (tegelikult mitte, aga kujutame ette, et käis kõva kõmakas): sotsiaalmeedia on sõltuvust-tekitav. Uudis küll jah. Rääkisime tehnoloogiast klassiruumis ja meie eludes üldse. Õnneks oli sel ajal mu telefon vagaselt kaugel eemal klassitoa nurgas ja ei seganud, huuh. Tõesti, meie vajadus sotsiaalmeedia ja tehnoloogu järgi on nii suur, et see tundubki normaalne. Ei ole. Inimene, aga laps eriti, vajab paberilt lugemist, käsitsi kirjutamist ja reaalseid kogemusi. Vestlusest tuli välja huvitav tõsiasi: Hispaanias nt on keelatud kasutada telefoni kooli viibimise ajal. Ungaris ollakse väheke liberaalsemad, aga siiski karmid. Iirimaal seadust pole, aga ranged ollakse koolis sellegipoolest. Itaalias on nii ja naa. See pani mind sügavalt mõtlema, et ma olen, vahest, tehnoloogiat tunnis liiga vähe kasutanud. Samas, olen vestelnud andragoogika professor Larissa Jõgiga ja tema ütleb, et uuringud ei näita, et vidinate kasutamisel üldse mingi tulemus õppimisele oleks. Inglise keele õpetaja Ungarist, Andrea, ütles, et tema õpilased õpivad sõnu küll paremini (selgeks) paberit ja pliiatsit kasutades kui Quizleti.

Jätan selle tehnoloogiamõtte meelega siia viimaseks. Küll on hea, et täna saan arvuti koju jätta ja võtta pastaka ja märkmiku kaasa ja mõtteid kristseldada, et siis paari päeva pärast uus ja huvitav postitus (arvutis) kirjutada.

Arrivederci! Ahjaa, prossima fermata Europass.

Helen in Edinburgh, Scotland, UK

Selle aasta jaanipäeva veetsin Šotimaal, Edinburghis, sest 23. juunil läks lend ja 24. juunist algas kursus Inlingua nimelises koolis.

Lahkusin meie Lennarti-nimelisest lennujaamast (taaskord pean tõdema, et meil on ikka armas, loogiline ja tilluke lennujaam)

20190623_090951

ja jõudsin kerge hilinemisega hämarduvasse Edinburghi lennujaama

20190623_214245

Olles üles leidnud õige bussipeatuse, et kesklinna jõuda, süvenesin telefonis GoogleMapsi, et leida tee hotelli. Seda märkas mu kõrval istuv proua, kes saades teada, millises hotellis peatun, lubas mind lahkesti kohale aidata, sest ta elavat hotelli kõrvaltänavas.

Hotelli jõudes olin väsinud (olles vahepeal oodanud jätkulendu Stockholmi lennujaamas 8 tundi), rõõmus nii kerge ja meeldiva hotellitee ja teekaaslase tõttu ja üllatunud, et üks hotellituba saab nii tilluke olla. 🙂 Aga, ma mahtusin ära. 🙂

Esimene koolituspäev (24. juuni) algas pooletunnise jalutuskäigu ja treppidega. Kool asus neljandal korrusel aga juba teisele korrusele jõudes ollakse vist nii väsinud, et koolitujate motiveerimiseks (lohutuseks?) leidsime trepi kõrvalt sellise sildi: 20190624_090326

Koolitus seisnes hommikuti enamasti 9.00 – 12.45 inglise keele õpetamise metoodikast ( teacher training), pealelõunal oma keele parendamises (erinevad suulised ja kirjalikud ülesanded)  ja alates 15.30st oli ette nähtud sotsiaalne programm (erinevad galeriide, pubide külastused, ekskursioonid, viski degusteerimine jne).

Esimesel nädalal oli meid grupis 11: 10 naist ja üks mees, ungarlased,  poolakad, tšehh ja mina, eestlane.

Esimese nädala õpetaja koolituse teemad olid nt CLIL, rääkimine, kuulamine ja fonoloogia, audio ja video, erinevad mängud klassis, esinemisoskuste lihvimine jne. Nagu see tihti täiskasvanute koolitustel kipub olema, siis õpetaja meile väga palju otseselt ei õpetanud vaid esitas pigem küsimusi, andis meile suuremates või väiksemates gruppides aega omavahel arutada ja omadest kogemustest rääkida ja siis tegime lühikokkuvõtte kogu grupile. Suurem osa õppetööst toimus traditsiooniliselt – õpetaja istus ruumi ees, meie, õpilased, laudade taga ja väga rohkem ei liikunud järgmise paari tunni jooksul.

Siin pildistasin hetke kui õpetaja näitas meile võimalust laste fantaasiat arendada ja neid inglise keeles rääkima sundida – neid erineva värvi, suuruse ja kujuga pulgakesi nähes tuli mul mõte pöörduda matemaatikute poole sooviga laenata nende karpe õpetajate toas kapi otsast. 🙂

Mõte siis lühidalt selles, et õpilased töötavad paaris: üks neist laob erinevaid pulki kasutades mingi situatsiooni ja teine õpilane peab ära arvama, mida esimene neist teeb/mõtleb/kujutab – hea nt Present Progressivi aja kasutamise kordamiseks.

20190624_124357

20190626_114304.jpg

Meie endi keele parendamise tundidest (oral practise, spoken performance) pole isegi sellist pilti lisada, sest me lihtsalt rääkisime laua taga istudes.

Esimesel päeval peale lõunal oli ilm udune ja märg – väga iseloomulik Šotimaale, nii et autentsetes tingimustes suundusime linnaga tutvuma.

20190624_155843.jpg

Saime ülevaate Edinburgi kõige tuntumatest vaatamisväärsustest alates Edinburghi kindlusest

20190624_155851.jpg

W. Scotti monumendist

20190625_195516.jpg

käisime tuntud peatänavatel ( Princes street ja the Royal Mile)

20190626_181053

Esimesel nädala külastasime ka Rosslyni kabelit (Da Vinci koodi fännid teavad, millest räägin):

20190627_151524.jpg

DSC_0313.JPG

Siin pilt veel kogu grupist. Esimese nädala lõpus lahkus 6 inimest ja jäime viiekesi.

20190628_111950.jpg

 

 

 

 

Minu Horvaatia. Epp vol 7

Laupäev, kursuse viimane päev. Kogunesime kell 10 juba tuttaval Tesla uulitsal. Belgia esindus oli küll puudu, kuna nemad lahkusid juba varakult kodu poole. Meie Dario oli valmistunud ja kostitas meid kohalike hôrgutistega enne tunnistuste jagamist. Jälle oli toredasti näha Pôhja ja Lôuna inimeste erinevust: esimesed surusid pidulike tôsiste nägudega Dariol kätt, poole suunurgaga tagasihoidlikult naeratades. Lôuna inimesed kilkasid, hüppasid naerdes Dariole kaela, musigi anti 😁. Seega peaks lõpetuseks ja antud kursuse valguses andma ka Dario soovituse siinkohal edasi: kasutage Fjakat. Fjaka on vahemere elustiil, otsetõlkes tähendab Fjaka kulgemist. Vähem muretsemist asjade pärast ning rohkem rahu ja rõõmsat, positiivselt lapselikku ellusuhtumist ei peaks küll kellelegi kurja tegema.

Seega võib Minu Horvaatia lõppenuks lugeda. Aga igas lõpus on uus algus – seega Fjaka😁😜😁

Minu Horvaatia. Epp vol. 6

Reedene koolipäev algas masendavalt vara-kogunesime Tesla uulitsa koolimaja juures juba kell 7. Põhjuseks sellise kellaaja valikul oli see, et neljapäeva õhtuks oli temperatuur päikselisel tänavapoolel tõusnud +48 kraadini. Sellises põrgupalavuses õuejoogat juba ei tee. Seega alustasime enne kukke ja koitu, et kuuma eest varjule saaks keskpäevaks. Koht vaimsete praktikate jaoks oli imeline: vana vesiveski jõe kaldal, hiigelsuured mäed kahel pool. Treenereid oli lausa kaks, Vana (kes polnud grammigi vana, vaid kena noorukene neiu) ja abilisena kaasas teine treener. Alustasime loenguga joogaharjutuste ning mediteerimise mõjust nii täiskasvanutele kui ka lihtsamal moel teostatuna lastele. Seeria kasulikke ning kõigile jõukohaseid harjutusi peaksid igasugused halvad ja stressitekitavad mõtted peletama ning tasakaalustama ja rahustavalt mõjuma nii meelele kui kehale. Peale joogaplokki oli va bastava hingamise plokk, mis oli küll väga harjumatu ning algajale ka keeruline, kuid niivõrd-kuivõrd saime hakkama. Hommikupooliku lõpetas mediteerimine kose kaldal, imeline loodus ja tsikaatide lõputu sirin uinutas nii mõnegi mediteerija magusasse unne 😁. Oli väga huvitav, hariv ja mitte nö peavoolu kuuluv õppetund.

Päeva teine pool oli pühendatu mindfulnessile ehk kohalolekule. Seda viis läbi meie sõber ja mentor Dario, kelle PhD psùhholoogiast kindlasti antud kursusele oma värvingu lisas. Mindfullnessi loetakse moodsama, holistilise suuna esindajate poolt üheks olulisemaks praktikaks. Mõte on praktiseerida nö kohalolekut siin ja praegu, nii oma emotsioonide, mõtete ja füüsilise kehaga. Inimesed elavad palju minevikus, eriti vanemad inimesed, või tulevikus, nagu noored. Inimese peas ketrab katkematu mõtete vool, keskmiselt 60 000 môtet ööpäevas ja uuemate uuringute järgi on neid 86% negatiivsed, hirmud, paanikahood jne. On olemas tehnikaid, mille teadlikul kasutamisel saab môtetele nö punni ette lüüa ja lasta vaimul ja ka füüsisel puhata. Tegemist on ühe keerulisema praktikaga, kuna môtete juhtimine tundub algul lausa vôimatuna. Saime algteadmisi ning suure huvi asjaga edasi tegeleda.

Minu Horvaatia. Epp vol 5

Neljapäev oli ette nähtud kohaliku koolisüsteemiga tutvumiseks. Ettekande tegi üks kolmest Anast, kelle kantseldada meie grupp on. Horvaatia kool on meie omale sarnaselt üles ehitatud: 4 aastat algkooli, selle järel pôhikool ka 4 ( meie 5 asemel), selle järel eksam ning siis gümnaasium, ametikool või vaba elu😁. Ülikool nagu meil 3+2 ja selle järel doktorantuur.

Kooliuuendus (meie mõistes MÕK) viiakse läbi 2019 aastaga. Nagu kohalikud õpetajad arvasid, siis aastast on ilmselgelt vähe, et alustaladeni raputavat reformi ellu viia.

Päeva teise poole sisustas tervislikku toitumise ning stressi seoste ning põhjuste uurimine. Stressi ning toitumishäirete vaheline seos on praeguseks üleilmsete uuringutega tõestatud ning paljuski juba ennetatav nii lihtsa ning argipäevase asjaga nagu toitumine. Proovisime mitmeid toite, stressisöömise puhul on šokolaadi asemel kasulik hoopis porgandit krõbistada! Nii moodne kui soodne😁

Homme on jooga kose ääres ning mindfulness päevakorral.

Minu Horvaatia. Epp vol 4

Kolmapäev oli rännupäev. Igaühel vabal valikul vôimalus tutvuda Dalmaatsia imelise looduse ja kultuuriga. Spliti südalinnas asuvad imelised roomaaegses varemed, mille ülikitsaid tänavaod mööda jalutades vôid leida seina seest kassikuju, värava eest rooma sôdurid, lôputus koguses putkasid, imeliselt sôbralikke kohalikke ja sadu koeri (kes on sôbralikud ja kasvatatud), miljoneid turiste ja +40 kraadis küpsenud kasse. Meeleoluka päeva lôpetas merereis saartele ja Helesinisesse Laguuni.

Imelised asjad teevad ka madalamais meeleoludes ja stressist vaevatud ilusamaks, paremaks ja terveks – parim stressiravi nagu ütles meie grupi vaimustav juhendaja Dario😁

Minu Horvaatia. Vol 3

Hommik algas kell 7.50 stressi peletava joogatunniga, mis kestis ei rohkem ega vähem kui 3 astronoomilist tundi! Kui kellelgi peale seda veel stress (või üldse mingisugused) tundmused olid, siis see pidi küll lause kurjast vaimust vaevatud olema. Lisaks oli tunniajane hingamistehnikate sessioon.

Teine pool päevast oli pühendatud koolistressile-nii õpetajate kui õpilaste vaatenurgast, mis ei olegi niiväga erinevad, kui arvata võiks. Tegurid, mis seda põhjustavad, nagu hirm ebaõnnestuda, inimsuhted jm on sarnased. Küll aga on täiskasvanud lastega võrrelde eelisolukorras tänu elukogemustele ning toimetulekuoskustele.

Koolipäeva lôpetas järjekordne testide voor, kust selgus, et lôunamaine easy going on ilmselgelt stressivabam, kui pôhjamaine korraarmastus ning lôputu töötahe…

Homme on tuuripäev, mis koosneb laevareisist kolmele kohalikule saarele.

Minu Horvaatia. Epp vol 2

Jätkan sealt, kus eile pooleli jäi, ehk Tesla uulitsalt. Leidsin koha kergesti, kuigi oli teine peitunud suure maja selja taha. Ja ohh imet! Loomulikult korralikud ja täpsed põhjamaa inimesed-mina ja 3 soomlast, olime kohal ka enne õpetajate ning muude kursuslaste saabumist 😁 M.O.T.T. Portugali õpetajad saabusid 20 minutit hiljem, Hispaania esindus 30 ja 4 Malta meesõpetajat hilinesid “kõigest”  45 minutit. Seega, stressi ning läbipõlemise vältimise teine õppetund oli natuuris nähtud: positiivsemaid, lärmakamaid ja rõõmsamaid inimesi on vähe. Esimese õhtu lõpetasid koolide ka maade tutvustused. Kokku kursusel 28 inimest 10 maalt! Milline Paabel! Võõrustajad pakkusid oma kodumaist pitsalaadset, millel sisuks spinat ja küüslauk. Seega vampiire pole karta, kant on üsna õige.

Täna kell 8.30 algas esimene tööpäev, mida vedas kohalik, kuid USA-s õppinud õpetaja Dario. Selgitas stressi jm sellega kaasnevate seisundite olemust ja tänapäevaseid käsitlusi. Tegime rühmatöid ja mõõtsime testidega stressitaset (2 % Malta inimestel. 89 % meie kandi rahval 😁). Päeva lõpetas kohalike meetoditega stressi vastu võitlemine ehk ehtsa Horvaatia rahvatantsu töötuba, mis osutus väga meeleolukaks.

Homme hommikul jooga, mindfulness ning toitumine.

Epu seiklused Horvaatias ehk kuidas vältida (ja kui juba on siis ravida) läbipôlemist ja stressi

Kôik nimetet asjade all kannatajad tuleb saata esimese lennuga siia Splitti, Horvaatias. Juba ainuüksi ilm ja meri tervendavad iga viimse kui tõbise. Kui lisada veel kaldapealsel tasakesi mängiva saksofoni ning miljon lõbusat ka naeratavat inimest, siis paremat ravi on raske välja mõelda.

Mina lähen otsima Nikolai Tesla uulitsat, kus eelmainitud meetoditele lisa antakse 😁